Eric

Terry Pratchett

Meie jaoks tundub see raamat kaunis arusaamatu olevat. Võimalik, et asi on selles, et me pole teisi raamatuid lugenud. Teiste sõnul on tegu raamatuga, mis on rohkem, et seletada kahe raamatu vahel toimunu lahti. Nimelt see, kuidas võlur, nimega Rincewind vangla dimensioonist koju jõudis.

Demonoloogiahäkker Eric soovis välja kutsuda deemoni, kes täidaks ta kolm soovi: Valitseda maailma, saada kõige ilusam naine ja olla surematu. Nii pea, kui manatud deemoniga sai tutvust tehtus, tuli välja, et tegu oli hoopiski vangla dimensioonist põgenenud võluriga. Alguses arvab võlur, et ta ei saaks Ericu soovidega hakkama, kuna need on liiga suured, kuid hiljem nad siiski KOGEMATA hakkasid neid täitma. Nimelt üritas Rincewind Ericule tõestada, et ta ei suuda midagi tega üksiku nipsuga. Kuid see nipsutamine tekitas juba suitsupilve, nagu Eric oli ennustanud. Sealt algasitki nende seiklused.

Lisaks veel Rincewindile ja Ericule oli palju tegelasi, näiteks surm, Ülikooli võlurid, Elenor, Cassie, Urglefloggah, Vizzimuth, Vassenegol, Astfgl.

Mina arvasin, et see raamat kujutab endast rohkem seda, kuidas mõned asjad oleksidki paremad, kui nad vaid unistusteks jääksid, kuna kõik ei pruugi unistuse taga olla alati nii võrd lilleline, kui tundub.

Seda raamatut võib ka jälgida taolise pilguga, et mis võiks sealsetest asjadest ka päriselt olemas olla, ja mis mitte. Nagu näiteks, nagu Ericki sai soovida 3 soovi, võims saada iga inimene soovida ühe soovi. Samas mida ma sooviks, et ka tänapäeval ei tehtaks, on deemonitega suhtlemine. Seal raamatus ei teinud küll deemonitega suhtlemine midagi halba, kuid olles kuulnud, mis on mu sõpradega juhtunud, kui nad on deemonitega suhelnud, küll ei sooviks ma midagi taolist teha.

Ma ei kujutaks ette tänapäeva maailma, kus deemonitega suhtlemine niivõrd tavapärane oleks. Noh, võibolla see, et mingisugused elukad meiega koos elavad, oleks aktsepteeritav, kuid mina, kui kristlane, arvan, et deemonitega suhtlemine pole just eriti positiivne kogemus. Eelkõige mõjutaks see sind vägagi kõvasti vaimselt, kuid deemonitega suheldes tehakse ka üks tüüpiline viga, küsitakse: "Tõesta, et sa eksisteerid!" See võib viia alustades väikeste kriimustusteni ja halvale roiskunud liha lõhnani, lõpetades sellega, et on inimesi surnuks põlenud, pimedaks jäänud, või ratastoolis elamist jätkanud. Pluss veel, pärast seda, ajud ei pruugi enam samuti niivõrd hästi funktsiooni avaldada.

See raamat tundus rohkem imeulme ehk fantaasiakirjanduse alla käivat. Selles ei olnud mainitud midagi eriti teaduslikku ega tulevikku ennustavat, vaid lihtsalt lugu ühe võluri ja poisi seiklustest.

Minu lemmik koht oligi see, kui võlur Rincewind välja kutsuti, ja ta absoluutselt ei vaevanud pead, et kus ta oli, ja miks ta seal oli. Ta soovis lihtsalt natukene alkoholi.

Isegi kui sellel raamatul ei tundunud algselt olevat suuremat pointi, ja see oli osadest kohtadest kaunis arusaamatu, soovitan ma seda raamatut siiski soojalt lugeda, kellele fantaasia meeldib. Lisaks veel on ka vägev raamatu omadus see, et siin kirjeldatakse kõik täpselt ja põhjalikult lahti. Kellele see meeldib, temale võiks ka see raamat meeldida.