Kärbeste jumal

William Golding

Niisiis. Seekord oli meil vaja läbi lugeda raamat "Kärbeste jumal", mille autor on William Golding. Raamat rääkis meie vanustest poistest (veidi noortematest), kes jäid lennukiõnnetusega üksikule saarele. See kõik toimus 2. maailmasõja ajal. Selliseid rühma juhte kujunes välja 2 tükki. Jack ja Ralph. Raplh arvestas kõikide soovide ja muredega, ja pidas lubadustest kinni isegi siis, kui need temaarust mõtetud olid, puhtalt põhimõtte pärast. Jack aga kasutas rohkem diktaatorlikku juhtimist. Ta piinas kui vaja, tappis kui vaja ja ründas kui vaja. Okei, võibolla ründas isegi natukene liiga palju, arvestades sellega, et ta oli valmis ükskõik millele/kellele kallale tormama, kui vaja. Näiteks arvasid nad, et seal saarel on merekoletis. Jack oli aga see, kes kibeles pidevalt merekoletisele peksa anda, isegi kui ta teadis, et ta võib olla merekoletisest nõrgem. Kõik said veel sõbralikult läbi, kuni hakkasid kujunema välja lahkarvamused Ralphi ja Jacki vahel. Raplh arvas, et saare otsas tule hoidmine ja onnide ehitamine on kaks kõige olulisemat asja, Jack aga arvas, et küttimine on see kõige olulisem. Niimoodi juhtuski situatsioon, mil kõik olid küttima läinud, ja tuli kustus, just siis kui laev möödus saarest. Sellest hetkest saadik olid nad üksteisele vihavaenlased. Lisaks veel oli seal seal teisigi tegelasi, näiteks Põssa, Simon ja Roger. Kui Ralph ja Jack hargnesid, polnud Jackil millegagi tuld süüdata, kuna siiamaani tegid nad seda Põssa prillidega. Seetõttu varastasid nad need prillid. Põssa läks koos sõpradega seda hiljem tagasi küsima, kuid sellepeale läks Jack vihaseks, ja tappis Põssa. Lisaks oli veel lõkke tõttu süttinud metsatulekahjul kadunuks jäänud ka üks väike poiss. Raamatu lõpus otsustati Ralph tappa, pannes tervele metsale tule otsa. Ralph puges peitu. Tänu tulekahjust tekkinud tossule märkas laev seda, ja tuli saarele asja uurima. Niipea kui Ralph otsustas, et on aeg edasi joosta, põgenes ta randa ja leidis mereväeohvitseri. Varsti jõudsid ka teised sinna. Oli hetk vaikust kui Ralph järsku nutma hakkas kõikide oma tehtud vigade pärast. Et tema hea sõber oli surnud, ja kõige muu taolise pärast. Mereväeohvitser lasi neil maha rahuneda ja viis neid tagasi tsivilseeritud aladele.

Mulle väga meeldis see raamat. Tõesti meeldis. Kui siis natukene viriseks raamatu kulgemise kohapealt. Lihtsalt vahepealsetel hetkedel, tundus raamat muutuvat veidi igavaks. Lisaks veel kui raamatus midagi kirjeldati, oli hetki, et ma pidin hakkama neid sõnasid omale kõva häälega ette lugema, et panna kokku pilti, mida mulle seletada üritatakse. Kuid mulle väga meeldis raamatu juures just nende karakterite jälgimine, ja nende käitumise analüüsimine. Mul pidevalt käis peas, et milline mina oleksin sellises situatsioonis. Näiteks, kui hargneti Ralphi ja Jacki gruppi, oleksin ma jäänud Jacki omasse, kuigi ma arvan, et Ralphi maailmavaade on õigem. Ma oleksin jäänud siiski Jacki omasse, et pääseda oma eluga sealt saarelt ja oleksin täitnud Jacki käske. Kui ma oleksin Ralphi grupiga liitunud, oleksin ma kartnud liigselt surma.

Raamatu lemmikkohta mul nii väga ei olnudki. Kui siis oli tore lugeda, kuidas Ralph lubadustest rääkis ja nendest kinni pidas. Näiteks see, et anumad pidid veega olema täidetud, aga ei olnud. Kuigi ta ise eelistas samuti otse kosest joomist, rõhutas ta siiski sellele, et lubadust tuleb pidada. Paneksin selle samamoodi too niinimetatud analüüsimise alla, kuna ma jälgisin praktiliselt terve raamatu vältel, et kes mida kuidas teeb ja kuidas otsustab.

Koht mis mulle ei meeldinud, on see, kui too sama Põssa surma sai. Kurb oli seda vaadata, kuna ta tundus kaunis nutikas poiss olevat. Muidugi oli mul kahju ka Simoni surmast. Ta meeldis mulle oma tagasihoidlikuse poolest. Lisaks veel ta tajus ära, et kes see koletis tegelikult on. Nimelt nemad ise.

Soovitaksin seda raamatut kindlasti kõikidele, keda vähegi huvitab. Kui ei huvita, siis lihtsalt ei ole mõtet ennast sundida. Kuid kui vähegi huvitab, siis parem loe. Vahepeal võivad olla igavamad kohad, aga küll need ükshetk lõppevad. Raamat oli siiski suuremas osas tegevust täis.