Libahunt

August Kitzberg

Karta hunti või karta inimest?

"Karta hunti või karta inimest?'' Seda küsimust kohtasin ma eelkõige ka raamatus, mitte ainult arutlusteemade seas. Too hetk kui Tammaru elanikud olid läinud jaanitulele, ja Tiinast oli saanud juba kõikide jutualune seoses Mari välja hõigatud sõnaga, libahunt. Kui Tiina kõigile karjus:"Mis siis kui olengi libahunt?" ja võrdles libahunti inimesega, tekkiski mul küsimus, et kumb siis on hirmsam, kas inimene või hunt ehk kumba karta rohkem?

Ma leian, et sellel küsimusel on mitu lähenemise viisi. Esimese asjana ma vastaksin muidugi, et loomulikult karta hunti, kuna inimene on siiski väheke inimlikum ja ei murra teist inimest maha. Nüüd olen ma selle küsimusega juba mõnda aega vastakuti seisnud ning mu peas on toimunud juba väikene ümber orjenteerumine, seisukohtade kohapealt. Siin tuleks nagu mängu mitut sorti valu. Valu mida saab tekitada füüsiliselt, ja valu mida saab tekitada sõnadega ehk mentaalselt. Otse vaadates peaks olema siiski ju ainult füüsiline valu surmav. Samas vaadates hetkest ühiskonda, toimub ohtralt palju enesetappe justnimelt sõnalise vägivalla pärast. Norimine ja kõik muu selline. Mentaalne viis haiget tegemiseks vist polegi otseselt surmav, aga ta võib panna inimest endale ise surma tekitama. Teisisõnu võib tuua suitsiidsed mõtted pähe ja see võib surmani viia. Kas siis on need kaks valu ikkagist võrdsed? Minu vaatenurk asjale on hetkel see, hunt võib tekitada füüsilist valu, ning inimene mentaalset valu. Kumba siiski karta rohkem? Alati pole mentaalne valu pooltki nii karm, kui füüsiline. Kuid samas vahest pole füüsiline valu pooltki nii karm kui mentaalne. Vahest pole kumbki neist eriti karm. Kas tasub üldse karta? Kui on iidsest ajast hunte kardetud, siis sellel peab ju siiski mingisugune põhjus olema. Vaadates ka seda, et tegelikult on ka mõndamoodi inimesid ammusest ajast kardetud, oleksid nagu jällegist need kaks hirmu võrdsed. Kuid kui sa tunned ühte valu päriselt ja teist mitte. Füüsilist siiski päriselt, aga mentaalne jääb vaid su südamesse, äkki seal on vahe? Noh, vaadates Tiinat, ning tänapäeval toimunud enesetappe, ei saa kindlalt öelda, et mentaalne poleks päriselt. Kuid võibolla see ongi see vastus. Need valud on võrdsed. Valu on valu! Seeka kas siis mitte ei peaks olema ka hunt ja inimene kartmise poolest võrdsed?

Mina arvan, et tuleb karta nii inimest kui ka hunti. Sest mõlemad on suutelised vajadusel valu tekitama. Sa ei pea neid kartma, aga sa pead ettevaatlik olema, et sa ei laseks neil teha sulle valu, või sa ei teeks neile midagi, mis võiks panna neid sulle haiget tegema.