"Me õpime ainult nendelt,

keda me armastame."

J. W. Goethe

Me õpime. Iga kuradima päev õpime. See saatanast tulnud õppimine. Iga päev näen ma vaeva, õpin. Selline põrguliku asja peale isegi ei tohiks mõelda! Just sellepärast ongi see paganlik, kuna kõik jumalalt tulev on ainult hea. Kas õppimises on midagi head? Kas sel on üldse mõni point? Ma näen õpetajate silmist lausa ära, et nad meid piinata üritavad. Lucifer saatis need õpetajad siia puhtalt endi mõnu pärast. Miks pani ta selle nimeks üldse õppimine? Kõlalt tundub see niivõrd süütu sõna, aga tegelikult on seal sees peidus saatan ise.

Mis asi siis see õppimine tegelikult olema peaks? Tarkuse omandamine? Kõik mis ma olen suutnud õppida on rääkimine! Ja selle õpetasid samuti mulle vanemad. Ainult mu parimsõber suutis mulle sõnad: saatan, pagan ja taolised selgeks õpetada. Tegelikult olid need ropud sõnad päris toredad. Kas see peaks ka siis tarkusena kirja minema? Vast siis küll, kuna ta ju "õpetas" need sõnad mulle selgeks. Aga miks on siis koolis nii halb õppida? Ja lähedastelt lausa taevalik? Direktor pole küll õpetaja, aga ta siiski meeldib mulle. Ta õpetas mulle, et teisi lüüa pole ilus, ja ma kuulasin ta sõna. Kui aus olla, siis mul on ka ükskikud õpetajad, kellega mul meeldiks õppida. Aga ma lihtsalt tean, et kui saatanlik see on. Või on see ikka saatanlik? Ma ei usu, et mu isa ja ema saatanast oleksid. Tegelikult see mäng kivide, paberite ja kääridega, mis ema mulle õpetas, on kaunis tore. Äkki on asi vaid selles, et mulle ei meeldi õppida kurjade käest, kes kohtlevad mind nagu saatanad. Kui mu ema mind õpetaks mind õpetaks, poleks mul sellevastu midagi. Tegelikult vist polegi õppimises midagi halba, vaid asi on veidi teine. Me õpime ainult nendelt, keda me armastame.