Saja-aastane kes hüppas aknast välja ja kadus

Jonas Jonasson

Enne vaheaega oli kinosse jõudnud film, justfilmi raamest, nimega "Saja-aastane kes hüppas aknast välja ja kadus". Pärast justfilmi oldi ta veelkord lastud kinodesse. Kuna mu isa oli tahtnud seda justfilmi ajal vaatama minna, aga kõik kohad olid otsas, siis ta otsustas ära kasutada teist võimalust ja minna seda vaatama. Perega kinosaalist lahkudes jagasime kõik üksteisele meie lemmikseikasid ja elamusi. Kõigile VÄGA meeldis see film. Tekkis tunne, et vaevalt miski veel sellest filmist parem olla saaks, ei usu, et raamat sellest parem oleks. Mõttes tegin omaga diili, et loen vaheajal raamatu läbi, ja eks siis näeb, kumb parem oli.

Raamat algas sellest, et kuidas peategelasel – Allanil, oli olnud 100. sünnipäev, kui ta just oma vanadekodu aknast välja ronis, ja Malmköpingu bussijaama läks, et siis võtta suvaline marsruut ja saada lihtsalt siit vanadekodu lähedusest minema. Film hakkas veidi teisiti. Niipea, kui oli Allan oma müntide eest omale bussipileti ära ostnud, kusagile, mille asukohta Allan samuti ei tea, oli ilmunud kurja välimusega mees, kes käskis Allanil tema kohvrit valvata, kuni ta ise vetsus käib. Niipea kui vetsu uks sulgus, oli paista juba Allani bussi. Kuna Allan ei olnud suurem asi oma otuste üle juurdleja, võttis ta kohvri kaasa ja läks bussile. Maha tulles oma peatuses, kohtus ta Juliusega, kellega nad hiljem selle kohvri sisu uurisid. Seal oli mitu miljonit krooni. Sealt algasidki nende seiklused kusagile. Nad ise ka ei teadnud kuhu nad lähevad. Kuid kuna tegelikkuses oli see raha olnud illegaalse rühmituse Never again oma, siis tuli neil ka kaunis paarile tee peal kolki anda, või külmikusse toppida. Minu üks lemmikutest seikadest on see, kui andi just ühele Never againi liikmele kolki, tuli neil ta laip ära koristada. Kui teised laibaga tegutsesid, ilmus Allan: "Keegi minuga ujuma tahab tulla? Mina igastahes lähen." Või siis helistas Allanile üks kurjategijatest ja ütles, et Allan annaks parem neile selle raha, või muidu ta lastakse maha. Sellepeale vastas Allan: "No siis te peate seda ikka väga kähku tegema, kuna teil pole kaua aega jäänud - ma olen saja aastane," ja pani kõne kinni.

Kurbasid kohti raamatus ega filmis ei olnud. Kuna kõik rõõmustasid Allanile kaasa ainult, siis isegi kaupmehe surm plahvatuse töttu polnud suuremat sorti sündmus. Nimelt meeldis Allanile väga plahvatustega tegeleda. Filmi järgi oli läinud kaupmees põit tühjendama võssa, kui seal just Allani uuea lõhkekeha katsetamine toimus. Raamatu järgi oli aga kaupmees juhitavuse kaotanud autol ja sõitnud sellega kraavi, kus oli Allani lõhkekeha ees. Raamatus ja filmis oli üldse suur hulk asju erinevalt. Lisaks veel polnud päris kõiki nalju samuti filmi pandud, film oleks muidu liiga pikaks veninud. Mulle filmi juures meeldis jällegist see rohkem, et kõik naljad tulid kergemini välja.

Filmi lõpuks olid nad transportinud ennast eralennukiga Bali saarele, koos oma kõikide sõpradega, kelle nad kaasa oli tirinud. Kõik Never again-i liikmed olid surnud ja kuna Allan polnud suurem asi oma otsuste üle juurdleja, oli ta oma eluga väga rahul. Kõik mis tuli, pidigi tulema, mõtles Allan ja jõi oma jooki. Raamatus oli küll Bali saar ka sees, kuid sealt olla Allan tagasi viidud vanadekodusse, kus ta siis ootas oma surma rohkem kui ei midagi muud, kuna talle ei meeldinud seal kinni istuda nagu loom loomaaias.

Raamat oli tõesti tore, mulle ja mu perele vägagi meeldis, kuna niipea kui mina selle läbi sain, levis see edasi mu vanemate kätte. Tõesti positiivne raamat oli. Soovitan kindlalt kõikidele. Iseasi, kas sulle sellised raamatud meeldivad. Kuid sellegipoolest soovitan!