Hungergames

Suzanne Collins

Ahoi!

Suvi on taas läbi ning kool jällegist alanud. Suvel toimus minu jaoks päris paljut lahedat, olime oma Varbola grupiga pidevalt õues ja tegutsesime koos, kuid peale koos tegutsemise lugesin ma ka mõne põneva raamatu, nimelt „Hungergames". Mis seal nii ägedat oli? Kui niimoodi küsida, ei oskagi ma täpselt vastata. Pakun, et raamatu nii ägedaks tegi see, et peategelase mõtted toodi pidevalt välja huvitava sõnastusega. Kõik ideed, tujud ning hirmud oleksid nagu enda kehas olnud, raamat kohe mitte ei haaranud mind, vaid tiris mind endasse. Küll muidugi oli minu jaoks raamatus paar igavat kohta, mida ma teadsin, kuna ma olin varem sõpradega koos filmi vaadanud, millest mul erilist meelde ei jäänud. Kuid nüüd kui ma raamatut lugesin, võin kohe öelda, et film pole pooltki nii hea, kui raamat, film on alandav raamatule.

Ennem lemmikkohast kirjutamist seletan ma kiirelt ära paar asja. Esiteks hungergames ehk näljamängud on mängud kus pannakse 24 inimest elu ja surma eest võitlema, igast districtist (osariigi taolisest kohast) 2 inimest. Peategelane oli pärit 12. districtist. Ta nimi oli Katniss Everdeen, kes oli mängudele tulnud vabatahtlikult, kuna alguses loosi teel oli mängudesse valitud tema väikene, 12 aastane õde ning tema kaitsmiseks astus Katniss ise välja. Nüüd siis minu lemmikkoht, enne mänge, treeningute ajal tehti mängjatega ka ükshetk intevjuud, kus siis tulid järjest, esimene, teine, kolmas district, jne. Katnissiga samast tulnud districtist pärit Peeta pidi viimasena olema intervjueeritud. Peetalt küsiti, et kas tal seal 12. districtis oli ka mõni tüdruk?

Peeta vastas ei, kuid pärast mõnda aega rahva pealekäimist hakkas ta rääkima, kuidas talle siiski üks tüdruk meeldib, kuid ta pole selle tüdrukuga kunagi rääkinud ning see tüdruk arvatavasti teab Peetat alles sellest ajast saadik, kui Peeta nimi loosirattast välja tuli. „Kuid võida mängud ning mine siis palu selle tüdruku kätt," soovitab intervjueerija. „See ei oleks nii kerge," vastab Peeta. „Miks siis?" pärib intervjueerija. „Sest," teeb Peeta pausi, „Ta on siin koos minuga." See pakkus rahvale põnevust ning rahvas hakkas uilgama ja plaksutama, kõik kaamerad olid koheselt suunatud Katnissile ja Katniss ei teadnud, mida teha. See koht mulle meeldis, väga.

Raamatus on ka palju kurbi kohti, kus keegi sureb mõnel piinarikkamal moel või mõnel rõvedamal moel, nendest ma heameelega ei kirjutaks või ikka on nii väga tarvis? Hea küll, ma siis toon ühe näite, näiteks mängude lõpus tehti reegel, et ellu jääda tohib jääda 2 inimest, kui need on samast districtist. Niisiis Peeta ja Katniss võitlesid koos viimase ellujääja vastu kui too viimane kukkus järsku kivi vms pealt mingisuguste kiskjate saagiks, kelle nime ma ei mäleta, need kiskjad mitte ei rebinud teda tükkideks vaid lasid tal surnuks piinelda, pärast pakase rikast ööd otsustas lõpetada too elu siiski noolega, kuna too oli anunud juba vähemalt pool tundi, et Katniss appi tuleks talle ja ta piinad lõpetaks. See mulle ei meeldinud, et ta piinlema pidi, see mulle ei meeldinud.

Seda raamatut ei soovita ma neile, kes kohe kurvema sündmuse peale raamatus, pisaraid valab ja masendunud on, kõikidele ülejäänudele soovitan.