Mälestused K-ga

Karl Hendrik Bachmann

Lähenes suve lõpp ja me otsustasime Kunnariga jõe äärde telkima minna. Tegime soojendava lõkke ja püüdsime õhtusöögiks kala. Niipea kui kala näkkas, sai Kunnaril kõrini linnu jälgimisest ning tema kohta märkmete kirjutamisest ning ta tuli ja lükkas mu vette. Just niimoodi ma tavaliselt Kunnarit lindu jälgima panengi, et too tasa oleks. Muidugi tõmbasin ma tema samuti suure plärtsatusega vette. Algas veesõda, kuni järsku nägin mingit elajast põõsas. "Kas see on karu või?" küsis Kunnar. Ma ei osanud vastata midagi ega vastanudki. Kunnar ujus igaksjuhuks kaugemale, et juhuks kui see tõesti karu on, et siis ta esimeseks ohvriks ei jääks. Ma aga läksin ligemale uudishimus teada saada, et kes see selline on. Järsku hüppaski too elajas põõsast välja: "Halo!", mille peale ma muidugi ehmusin. Olime segaduses, ei teadnud kas põgeneda, või temaga koos ringi matkata. Kuna too elajas, kes hakkas ennast mõne aja pärast Davidiks kutsuma, oli nii pealetükkiv, otsustasime ta omaks võtta.

Olime võtnud koos ülesandeks taaskord proovida kätt kala püüdmises, sest süüa oli meil igaljuhul vaja. David soovitas, et võiks minna vana silla juurde kala püüdma. Me polnud kindlad, et kas sellel teekonnal vana sillani oleks ikka mõtet, niikaua kuni David näitas, kuidas ta oli meie telgi vaiadest vibunooled tema vibule teinud. Me suurim unistus Kunnariga oligi lasta vibu, nii et pakkisime kähku asjad kokku ja asusime taaskordsele matkale. "Like a president ikka," lausus David sellepeale.

Nii uhke tunne oli tee peal hoida vibu käes. Lasin ka paar noolt lendu. Üks kadus küll kusagile ära, aga teine jäi ikka ilusasti puu sisse püsima, nii et ma sain selle tagasi võtta.

Tee peal tuli välja, et olime sattunud Pärnu maantee lähedusse, nii et otsustasime end kostitada samuti ka kiire niinimetatud Kati burksiga. See oli Kati putkast saadud hamburger.

Lõpuks jõudsimegi kohale, vana silla peale, mida David oligi silmas pidanud. Sättisime kõik voodiriided kuuse alla, kuna meil polnud enam ühtegi vaia, mis telki püsti hoiaks. David hakkas juba kala püüdma, kui meie veel vastu puid märki lasime vibuga. Ta rääkis meile ka korstnalugu. Pärast seda kutsus ta meid ka vikerkaarelaste ühingusse. Me muidugi võtsime ta kutse vastu ning sellepeale lasigi David meile paari head kummitama jäävat laulu pannkookidest ja ükssarvedest.

Õhtu jõudis pärale ning me sättisime kuuse alla magama. Meil oli nüüd 7 kala, enne magama jäämist sõi igaüks 2 kala ja alles jäi 1. Lõpuks uinusime me kõik.

Hommikul olin esimene, kes ärkas, kui järsku märkasin suur mõmisejat. See oli karu. Ehmatusest haarasin voodite kõrvalt esimese visatava asja ning saatsin selle karu poole teele. Alguses karu, et vaatas kust see tuli, tardusin nagu oleksin ma ainult mõni skulptuur. Mõnda aega vaatas karu minu poole, kuni otsustas, et siit kahtlasest paigast oleks targem eemale hoida. Mõne aja pärast ärkasid ka teised, David ja Kunnar. Davidi esimene küsimus oli kohe, et kus ta käbi on. Mõne aja pärast tuli mulle pähe, et äkki see, mis mulle karu visates kätte saatus, oligi juhuslikult Davidi käbi. Ütlesin, et ma arvatavasti kaotasin selle ära. Sellepeale otsustas David meile vastutasuks meie viimase kala ära süüa.

Otsustasime, et sellisest matkast meile piisab ja pöördusime kodu poole.