Raamat "Pea suu" räägib tegelasest Tiina, kes suudab kõikide teiste probleemid lahendada, kuid ainult enda omasid mitte.

Kõik algas sellest, tal oli sõber Ville, kellega nad alati koos malet mängisid, vahest lasi Sven-Allan tal võita, kuid muidu võitis ta ise. Ka autori arust sobisid nimed Sven-Allan ja Ville hästi kokku. Kuid üks hetk tuli klassiõhtu, kuhu Sven-Allan minna ei tahtnud kui Ville oli jälle kõva käsi minemises. Kuid Sven-Allan mõtles, et nende juures oleks samuti väga lahe ning meelitas Villet enda juurde, et mängime malet! Kuid siis suskas Ville: "Totu oled või, klassiõhtu ja meie mängime kahekesti malet?" No ja selle peale läks Sven-Allan närvi ning lausus: "Kui sa lähed, siis me pole enam sõbrad!" No ja niimoodi Ville läkski. Nüüd oli Sven-Allan üksinda. Ka mul endal oli üksildane tunne. No ja siis sai Sven-Allan idee, kuidas tähelepanu saada. Üks kord maalis ta oma kapile kirja: "Sa sured!" Või midagi taolist. Teine kord lõikas ta aga oma autoportree läbi. Lavastades seda hästi kellegi anonüümse süüks, kasutades siis Ville taskunuga. Need hetked, millal neid lavastatud õnnetusi märgati, olid tema ainukesed hetked, kus ta tundis tähelepanu, seda, et ta pole enam üksinda. Sven-Allan oskas neid hetki hästi lavastada, kuid mitte piisavalt hästi, Tiina siiski märkas nii mõndagi viga.

Sven-Allan teadis, et üks hetk see kuulsus lõppeb, siis tuleb tõde välja rääkida ja siis ta jääb taas naerualuseks, ega võida midagi, kuid ei siis, kui seda juhtumit klassile räägiti, kui Sven-Allani korraldatud vormis tuli paljude poiste suust: "Sven, tõmbasid meid ikka hästi haneks! :D" Nüüd meeldis Sven-Allan paljudele.

Ma arvan, et raamatumõte on, et tõtt rääkida tuleb alati, või valel on lühikesed jalad, või nii.