Soovileht

Eoin Colfer

Huhh, ja ongi suvi vaikselt läbi. Raamatutega lõpetasin ma juba pikemat aega tagasi, kuid pärast seda hakkas vaikselt tekkima selline periood, kus tundus lausa patt ühe päeva mitte sõpradega olemine. Nüüd igaljuhul leidsin ma ka toreda päevakese, et oma lugemispäeviku asjad korda ajada.

Nagu ka pealkiri näitab, lugesin ma raamatut "Soovileht", mille autoriks on Eoin Colfer. Raamat räägib Megist ja Belchist, kes olid vargad. Nad otsustasid röövida ühte vanameest, kes neile aga hiljem püssiga vastu ilmus. Õnneks jõudis Belchi koer vanameest jalast hammustada, et too pikali maha kukuks. Megil hakkas tõsiselt vanamehest kahju, Belchil aga mitte. Nõnda soovis Meg kutsuda kiirabi, aga Belch ei lubanud. Belch hakkas Megi püssiga ähvardama ning Meg pistis jooksu. Kahjuks aga seal pool kuhu Meg jooksnud oli, oli suur gaasiballoon, millest mõõda ei pääsenud. Nii siis seisiski Meg gaasiballooni ääres ning Belch veidi kaugemalt sihtis teda. Belch otsustas naljapärast teha mõõda lasu, mis kahjuks aga vana püssi tõttu keeras veidi ning suundus gaasiballooni poole. Siin oligi lõpp... Aga samas ka algus, siit algas raamat, ning kõik need seiklused. Nimelt kasutas see raamat kristlikku lähenemist, seiklused jätkusid – Kellel põrgus ja kellel taevas. Belch läks otse põrgu, aga Meg oli viimase kahetsusega tasakaalustanud oma heateod ja halvad teod. Ta sai maa peale tagasi tulla, et head teha, täpsemalt sellele vanurile, keda nad rõõvinud olid. Täpsemalt aitas ta too vanuri soovilisti täita. Aga ega see soovilehe täitmine nii võrd kerge ei olnudki, kuna samalajal oli mõeldud Belch tema hinge jahtima.

Raamat polnud minuarust just päris see, mida ma soovisin, aga samas ma ei oska ka öelda, et mis sellel nii väga viga oleks olnud. Lemmikkoht oligi mul see, kui Meg kahetsema hakkas ja kiirabi oli valmis kutsuma. Selleks hetkeks ma olin juba raamatusse niivõrd süvenenud, et ma sain õnnelik olla, et ka häid inimesi siiski olemas on. :) Kohta, mis mulle ei meeldinud mul hetkel küll pähe ei löö. Lisaks unustasin ma veel mainida, et raamatus oli vägagi hea huumorisoon! Esimest korda ma kuulen, et teispoolusel keegi telefone kasutaks! No täiesti naeruväärne, kuidas ideid mõndadel autoritel tuleb!

Julgen seda raamatut siiski soovitada lugeda, kuna kunagi ei tea, kellele see raamat veel sobida võiks. Ise jäin raamatuga põhimõtteliselt rahule, kuid ma lihtsalt ei tea, miks mul on tunne, et mul päris korras ka selle raamatuga ei olnud kõik.