Süü on tähtedel

John Green

Nüüdseks olen ma lõpetanud uue raamatuga, mille nimi on Süü on tähtedel. Raamat räägi tüdrukust ja poisist – Hazel ja Augustus. Alguses räägiti rohkem Hazelist, kuna siis ei olnud veel karakteri Augustus kordagi nähtud, siis ma arvasin, et Hazel on poiss. Alles kusagil 100. lehe juures ei unustanud ma enam ära, et Hazel on tegelikult tüdruk. Mõlemad lapsed on vähis ja teavad, et nende elu pole nii pikaks loodud, kui paljude teiste. Mõlemad lapsed käisid oma vanemate soovil Patricku juuers, sõnaotseses mõttes jeesuse südames, koos palvetamas surnute kui ka elavate eest, lootes, et kõik siiski ära ei sure. Neil tekkis suhe ja nad otsustasid kasutada Augustuse soovi, (igal haigel oli sealkandis võimalik soovida üks soov, mille oli juba Hazel disney landi jaoks ära kasutanud) et käia koos külas kirjanikul Peter van Houtenil, et teada saada, kuidas raamat jätkub peale selle lõppu. Kahjuks ei tulnud nende kohtumine just päris selline nagu Hazel oodanud oli. Nimelt oli Peter neid sõimama hakanud. Nii lubas Augustus Hazelile ise raamatu lõpu kirjutada.

Lõpuks kahjuks Hazel suri, mul palju nutmisest puudu ei olnud. Meeleolu muutus väga nukraks ning troostituks. Kuid raamatu lõpp!? Seda otsis Hazel kaua aega taga, kuni leidis selle Peteri juures töötanud tädi abiga, Peteri juurest, seda ma teile siia ei kirjuta, et teil midagi ise uurida ka oleks.

Raamatu juures huvitas mind väga selline psüholoogiline pool, et kuidas keegi mõtleb. Olen harjunud sellega, et kui keegi kurdab mulle midagi, siis ma mõistan teda ja suudan talle nõu anda, nii kaua kuni ta minust umbes 7 aastat vanem on. Aga seekord ma loen ja loen seda raamatut ja ma lihtsalt ei mõistnud neid paljusid tundeid, mis neis tekkisid. Küll ma sain aru, et van Houteni vihkamine oli õige tegu jne, aga nende mõtete lugemine tundus kuidagi võõras ja see pani mind mõtlema, et kas paljud mõtlevad nii, kes mõnda pidi haiged on.

Raamatus polnud minuarust midagi eriti naljakat, kuigi mulle meeldivad väga naljad. Kuid imelikult kombel olin ma siiski raamatus väga kinni.

Lemmikkoht oli see, kui oli alles Augustus ära surnud ning Hazel mõtles sellele, et ka tema peab kord surema ja siis langevad tema vanemad sügavasse masendusse ega hakka kordagi korralikult tööd tegema. Kuid üllatuseks oli ema salaja teinud ka ülikooli kodutöid ja valmistus reaalsele töökohale minemiseks, kui Hazel mingil põhjusel ei vaja enam abi ning tema töökoha valik meeldis mulle, kuid seda ma samuti ette ei ütle. :) Nüüd oli vähemalt Hazeli mure lahenenud ja Hazel sai rahulikult edasi elada.

Pärast raamatu lõpetamist jäin ma pikemalt mõtlema, et kui ma peaksin vähihaige olema, kas ma oleksin varem surema? Sellele vastust ma välja ei suutnud võluda, kuid raamatu kokkuvõteks ütleksin ma, et raamat oli mõtlema panev ning hingetükkiv. Oli rõõmsaid kui ka kurvemaid kohti. Raamat jättis mulle siiski rahulolu tunde ja mul ei jäänud tõsiselt vaevavaid küsimusi püsti. Raamatut soovitan ma väga inimestele, kellele meeldib inimeseõpetuse tund. Loodan, et jääte ka teiegi selle raamatuga rahule.